Patsient pöördus arsti poole murdunud esihamba tõttu. Olemasolev hambakude oli kariootiline ja hamba taastamine tihvtköntpanuse ja krooniga oli kehva prognoosiga.
Patsient pöördus hambaarsti vastuvõtule sooviga saa-da hambad korda. Said tehtud diagnostilised fotod ja CBCT. Patsiendil esines kaugele arenenud parodontiit.
Tänapäeval on eelistatuimaks pealisehituse fikseerimise viisiks implantaatidele kruvikinnitus. See annab võimaluse väga lihtsaks ja kiireks pealisehituse eemaldamiseks, kui selline vajadus peaks tekkima (parandused, kontrollid, modifikatsioonid jms). Samuti aitab kruvikinnitus vältida tsemendijääkidega seotud probleemide tekkimist implantaati ümbritsevates kudedes (mukosiit ja periimplantiit).
Parodontiidi tõttu kaotatud hammaste asendamisel seisame hiljem tihti probleemi ees, kui implantaadi asetamiseks pole luumaht piisav – seda isegi hoolimata hamba eemaldamise järel teostatud luuharja säilitamise protseduuridest.
Invasiivne kaelaresorptsioon (edaspidi ICR – Invasive Cervical Resorption) on suhteliselt harvaesinev hamba välise resorptsiooni liik, mille puhul põletikuline reaktsioon algab kohe epiteliaalse ühenduse alt. See on agressiivne protsess, millega kaasneb progressiivse dentiini asendumine fibrovaskulaarse koega ja ektoopiliste kaltsifikatsioonide moodustumine. Potentsiaalsete etioloogiliste faktorite seas on ortodontiline ravi, trauma, sisemine valgendamine, parodontoloogiline ravi ja muud idiopaatilised faktorid
Oma 20-aastase tööpraktika jooksul olen kasutanud erinevaid implantaadisüsteeme ning selle käigus nii mõndagi selgeks saanud. Kõigi kasutatud süsteemide puhul on ilmnenud teatavad eelised ja samas ka puudused. Ühel hetkel hakkasin täpsemalt uurima ja mõtlema, kas oleks võimalik luua mingi lahendus, mis ühendaks kõik olulised nüansid ning minimeeriks võimalikud riskid. Soovisin, et süsteem ei lähtuks vaid
Jälgimisperiood kolm aastat Tänapäeval saavad täiskeraamilised restauratsioonid üha populaarsemaks. Kõige tavapärasemad nendest on liitiumdisilikaat ja tsirkooniumoksiid. Mõlemat materjali on võimalik kasutada kulunud hammaskonna rehabilitatsioonis ja mõlemal on oma eelised. Liitiumdisilikaat annab vaieldamatult kõrgesteetilise tulemuse, kuid nõuab teatud eeltingimusi. Minu kogemuse järgi annab see materjal suurepärase pikaajalise tulemuse, olles kasutatav suure emailikogusega hammastel ja piisava oklusaalse